Fossiilide kogumine

Kuidas ja millistest kohtadest kivistisi koguda?

Koguda võib karjäärist, kivimurrust, pankrannikult, mererannalt ja jõe või järve kaldajärsakult. Eelkõige tuleks pilgud pöörata sinna, kus paljandub paas (lubjakivi ja dolomiidi ühine nimetus), seega Põhja- ja Kesk-Eestisse ning saartele. Lõuna-Eesti jõeorgude ja järvede liivakivikaljud on märksa vaesemad, kuid mitte täiesti kivististeta. Devoni ajastu liivakivist võib leida kalade ja ka väga haruldaste neljajalgsete skelettide osi. Lähtuda tuleb sellest, et kivististe kogumine oleks säästlik ega kahjustaks loodusobjekte. Kivististe kogumist käsitlevad Eestis seadused. Looduskaitseseaduse järgi on Eestis keelatud looduslikust asupaigast eemaldada eriti haruldasi kivistisi.

Milliseid kivistisi saab Eestis koguda?

Eesti aluspõhja kivimid on tekkinud umbes 360-530 miljonit aastat tagasi. Neis leidub rohkelt hästi säilinud kivistisi nii selgrootute (trilobiidid, käsijalgsed, peajalgsed, okasnahksed, käsnad, korallid, sammalloomad jt) kui ka selgroogsete (lõuatud ja kalad) hulgast. Aja jooksul murenenud kivimitest on kivistisi suhteliselt kerge leida.

Milliseid töövahendeid on kogumisretkel vaja?

Põhilised töövahendid on geoloogivasar, kiiver (et järsaku all ronides kivid pähe ei kukuks) ja kaitseprillid (et killud löömisel silma ei satuks). Kivistise kättesaamiseks suurema kivi seest võib vaja minna ka meislit. Valida tuleb sobiv, ilmastikukindel riietus. Asukoha määramiseks on vajalik kaart, kompass ja GPS. Kivistise esmamääramiseks kasutatakse luupi. Kivistised tuleb pakkida – olenevalt haprusest kas pehmesse paberisse, jõupaberisse või näiteks kilekotti. Kotile tuleb veekindla viltpliiatsiga kirjutada info kivistise kohta või siis varustatakse leid pabersildiga, millel on asukoht, kuupäev ja koguja nimi.

Kuidas kogutud palasid hoida?

Rännakutelt kaasa toodud kivistised kogunevad tihti lahtiselt riiulitele või voodi alla, moodustades korrapäratuid hunnikuid. Peagi ununeb leiukoht ja nii kaotab kollektsioon olulise osa oma väärtusest. Et seda ei juhtuks, tuleks kivistised etiketeerida paljandis tehtud esmaste siltide järgi. Kui kivistis on määratud, siis saab etiketile kirjutada liigi või rühma nimetuse. Infoga varustatud kivististe kohta oskavad asjatundjad jagada huvitavat teavet ning neid võib teiste kollektsionääridega omavahel vahetada.