Fossils

English version to be added

Kivistis ehk fossiil, on iidse eluvormi jäänus, alates lihtsatest mikroobidest kuni kõrgelt arenenud selgroogseteni. Valdavalt jõuavad meieni organismide kõvad osad: kojad, luud, hambad, õietolm, söestunud taimed. Surnud organismid jõuavad meieni juhul, kui nende mineraalsed või pehmed koed asenduvad püsivate mineraalidega: kaltsiidi, apatiidi või püriidiga, lihtsustatult öeldes kivistuvad. Leiame ka kunagi elanud organismide liikumise, söömise ja muu elutegevuse jäljed ehk jäljekivistisi. Tänapäeval uuritakse kunagi elanud olendeid molekuli tasandil, kasutatakse kividesse jäänud keemilisi jälgi ehk kemofossiile. Silmaga nähtavaid kivistisi on makrofossiilideks, mikroskoobis nähtavaid aga mikrofossiilideks.

Meieni jõuab imeväikene osa kunagi elanud organismidest, sest fossiili tekkeks on vaja palju õnnelikke kokkusattumisi. Surnud organismile kiirelt peale kantud settekiht on aluseks „edukale kivistumisele“, see tagab terve kivistise. Hapnikuvaegus settes, hoiab eemale orgaanikat lagundavad mikroorganismid ja nii me võime leida pehmekehaliste organismide jäänuseid. Nii tekkis Kanada Kaljumägedest leitud unikaalne Burgess Shale fauna. Settest kivimi saamine on keerukas protsess, mis mõjutab ka sinna sattunud organisme. Peale kuhjuvate kihtide poolt tekitatud rõhk on purustava ja deformeeriva toimega ning võib moonutada tundmatuseni settes olnud organismide jäänused. Settinud algne materjal võib ringlevate vete mõjul üles lahustuda või ümber kristalliseeruda ja kivistised võivad kas hävida või imetabaselt säiluda ka kõige peenemad struktuurid. Juba tekkinud kivistised võivad hävida hilisemate geoloogiliste protsesside mõjul.

Enamasti leiame kivististena merelisi organisme nagu teod, karbid, korallid, käsijalgsed, okasnahklsed ja trilobiidid, nende tekkimisel on määravaks vesi, mis kuhjab setteid. Maismaa asukad tavaoludes settekihi alla ei mattu, nende kivististe leidmisel on „abiks“ õnnetused nagu vulkaanipursked ja mudavoolud. Tuntud maismaaorganismide nn. konservantideks on merevaik, jää ja kõrbeliivad. Nii on jõudnud meieni imelised putukad, mammutid ja dinosaurused. Inimese, kui liigi uurimise seisukohalt sai oluliseks komme liigikaaslasi matta.

Teadlased hindavad väga kivististe leide, kus iidsed organismid on oma eluasendis, sealt saadakse otsest teavet organismi ja tema elukeskkonna kohta. Samavõrra väärtuslikud on kivistised, mis olid suutelised levima meredes ja ookeanides kaugele oma sünnikohast, andes nii geoloogidele võimaluse ühendada omavahel kaugete maade kivimkihid. Uurides fossiile, nende ilmumist, kadumist ja järjestust suudavad paleontoloogid teha kindlaks kivimite suhtelise vanuse. Suurepärase tulemuse selles vallas annavad mikrofossiilid, kelle hulk väikeses kivimtükis võib ulatuda sadadeni. Eesti on kivististe poolest väga rikas. Meie fossiilid on erakordselt hästi säilunud, neid pole moonutanud rõhuvate kivimkihtide raskus ega vulkaaniliste ning mäetekkeliste protsessidega kaasnev kõrge temperatuur. Meil, eestimaalastel, on pikaajaline ja järjepidev kivististe kogumise ja uurimise kogemus. Aegade jooksul leitud kivistisi hoitakse muuseumide kollektsioonides, tagades nii teadusliku pärandi säilimise. Oluline on, et me hoiaksime oma kivistisi ka looduses, koguksime fossiile ainult lubatud kohtades ning paljandeid lõhkumata.