figcaption" style="float: right; max-width: 320px;">

Siluri ajastu meriskorpion Eurypterus on keskkonnas. Rekonstruktsioon: Wikimedia Commons, by Obsidian Soul.

Lõugtundlaseid (Chelicerata) esindavad Eestis meriskorpionid ehk erüpteriidid (Eurypterida) ja odasabaliste (Xiphosura) hulka kuuluv perekond Bunodes. Kuigi neid kutsutakse meriskorpionideks, elasid neist ainult kõige vanemad liigid soolastes meredes, enamus eelistas elupaigana magestunud laguune või järvi. Ning tegemist polnud ka päris skorpionidega. Meriskorpionidel oli lapik keha, mis koosnes kolmest osast: pearindmik, kaheteistkümnest lülist moodustunud tagakeha ning liikuv ogaga saba. Pearindmiku seljapoolel oli paar liitsilmi ja paar lihtsilmi, suu ja lõugtundlad asetsesid kõhupoolel. Pearindmikule kinnitusid lõugkobijad ja jalad, mida kasutati kõndimiseks ja ujumiseks. Madalas ja soojas vees elanud kiskjad ilmusid maakerale Ordoviitsiumi ajastul ja kadusid Vanaaegkonnas lõpus. Kuigi neid kutsutakse meriskorpionideks, elasid neist ainult vanimad soolases meredes, kuid hilisemad eelistasid elupaigana magestunud laguune või järvi. Ning tegemist polnud ka päris skorpionidega. Arvatakse, et mõned liigid võisid viibida lühiaegselt veest väljas õhu käes. Valdav enamus erüpteriide oli väheldane, alla 20am. Kuid mõned neist saavutasid aukartust äratavad mõõtmed. Saksamaalt leitud Jaekelopterus (pikkus 2.5 m) on kõige suurem lülijalgne, kes maakeral elanud.

Eesti aladelt on meriskorpione kogutud Siluri kivimitest, valdavalt Saaremaalt. Leitud on ka terveid skelette. Möödunud sajandi kolmekümnendatel korraldasid Ameerika teadlased kaks kivististe kogumisretke Saaremaale. Kaasa viisid nad rikkaliku saagi erüpteriide, mida uuritakse siiamaani. Kirjeldatud on pea kakskümmend erinevat liiki. Eestis on meriskorpionid looduskaitse all ja nende kogumine ilma loata on keelatud.

Eurypterida Huxley, 1857

Meriskorpionid