http://geokogud.info/species.php?node_id=41">stromatoporoidid e. kihtpoorsed, kelle kihilised, enamasti pätsilaadsed kivistised on eriti arvukad Siluri ajastu lubjakivides.

Väliskuju

Käsnade kehakuju on erakordselt mitmekesine. Nad esinevad korrapäratute koorikjate või padjandiliste pealekasvudena kividele või teiste organismide toestele, samas on ka korrapärasemaid kera-, karika-, lehtri-, silindri- või põõsakujulisi vorme. Keha välispind on tavaliselt ebatasane, sageli okkaline või harjaseline ja arvukate peente pooridega. Käsnade sisemus koosneb ebaühtlasest poorsest massist, milles leidub rohkesti erinevais suundades kulgevaid kanaleid ja õõnsusi ning okiste (spiikulate) ja kiudude kujulisi skeletielemente. Viimased koosnevad kas lubi-, räni- või orgaanilisest sarvainest – spongiinist. Sõltuvalt toese materjalist ja skeletielementide omavahelisest liitumisest, on käsnade keha erineva jäikusega. Käsnade mõõtmed varieeruvad väga suurtes piirides: millimeetritega mõõdetavatest kääbusvormidest kuni üle meetri kõrguste isenditeni. Käsna keha pinnal on arvukalt tillukesi avasid ehk poore, millest tuleneb selle loomarühma ladinakeelne nimetus – Porifera, so. poorikandja.

Skeleti ehitus

Käsnadele on iseloomulik siseskeleti ehk –toese esinemine, mis koosneb valdavalt okistest ehk spiikulatest. Viimaseid eritavad spetsiaalsed vahehüüvendi rakud – skleroplastid. Okised koosnevad kas räni-, lubi- või sarvainest, nad võivad olla kas lihtsad, üheteljelised või mitmekiirelised (joon. 4). Viimased võivad olla omavahel liitunud ruumiliseks võreks, mis muudab sellise käsna keha suhteliselt jäigaks. Sageli esineb ühes ja samas käsnas kahesuguse suurusega okiseid: makro- ja mikrookiseid. Mõnedel juhtudel võib käsna skelett koosneda sarvaine ehk spongiini kiududest, mis moodustavad väga korrapäratu, elastse võrkja toese. Selline toes on näiteks hästi tuntud pesukäsnal.

Tänapäeva käsnadele tüüpiliste, okistest või kiududest koosneva siseskeletiga vormide kõrval esineb aga ka väheseid välisskeletiga vorme. Välisskeletti eritavad mitte vahehüüvendi, vaid käsna keha väliskihi rakud – pinakotsüüdid. Sellist toest eritab mõnede koloonialistete käsnade pehme keha alumine pind ja ta kujutab endast justnagu koloonia vundamenti, mis kiht-kihilt kõrgemaks kasvab. Selline basaalskelett koosneb põhiliselt lubiainest, kuid võib sisaldada räniokiseid. Tänapäeval on basaalse välisskeletiga vormid, nn. korallkäsnad üpris haruldased, küll aga on nad olnud laia levikuga geoloogilises minevikus.
Käsnade süstematiseerimise aluseks ongi võetud nende skeleti ehitus. Seejuures arvestatakse skeleti ainet, okiste kuju, liitumist skeletivõrguks ja viimase üldplaani. Selle järgi jaotatakse tänapäeva käsnad kolme klassi: lubikäsnad (Calcispongia), klaaskäsnad (Hyalospongia) ja päriskäsnad (Demospongia).

Siseehitus ja elutegevus

Kõige lihtsamat tüüpi käsna keha on õhukeseseinalise karika või koti kujuline, mis on põhimikuga merepõhjale kinnitunud ning mille ülemises otsas on kotisuud meenutav heiteava (osculum). Keha seinad koosnevad kahest rakukihist – välimisest ja sisemisest, mille vahel paikneb struktuuritu, sültjas vahehüüvend (mesoglöa), mis sisaldab mitut liiki rakke. Neist ühed eritavad skeletti, teised teostavad ainevahetust, kolmandad – paljunemist jne. Keha seinu läbivad peened poorid, mis tagavad ruumika siseõõnsuse – atriaalõõnde ühenduse väliskeskkonnaga (Ascon tüüp). Kehaseina sisekiht koosneb iseloomulikest kaelusviburrakkudest. Need on varustatud atriaalõõnde poole suunatud karvakeste ehk viburitega. Viimased on pidevas liikumises ja tekitavad oma kooskõlastatud võnkumisega käsna sisemuses veevoolu. Vesi tuleb läbi pooride atriaalõõndesse, tuues endaga hõljumina kaasa toiduosakesi ja hapnikku ja väljub heiteava kaudu, viies kaasa ainevahetuse produkte – heitmeid. Sellist toitumisviisi nimetatakse filtreerimiseks ja see on omane paljudele veeorganismidele, kuigi veevoolu tekitamise ja toidu omastamise mehhanismid võivad olla väga erinevad.

Paljudel juhtudel on käsna siseehitus keerulisem. Tema välissein võib olla paksem, ja seda läbivad viburitega kaetud viburistorud, mis avanevad ühelt poolt keha pinnale ja teiselt poolt atriaalõõndesse ning tekitavad veevoolu (Sycon tüüp). Veelgi keerulisema ehitusega käsnadel esinevad paksus vahehüüvendis kaelusviburrakkudega kaetud rohked ümarjad viburiskambrid , mida välispooridega ühendavad tooma- ja redutseerunud atriaalõõndega – viimakanalid (Leucon tüüp).

Paljunemine

Käsnad paljunevad niihästi sugulisel, kui ka sugutul teel. Vastse moodustumine toimub enamasti emasorganismi sees. Vastse kehapind on kaetud viburitega, mille abil ta saab aktiivselt ujuda ja emasorganismist eemalduda. Sugutu sigimine on käsnade hulgas väga laialt levinud, mille puhul tütarvormid jäävad emaga kokku, moodustades kolooniaid, mille integratsiooniaste on väga erinev. Paljudel juhtudel kaotavad isendid koloonias igasuguse individuaalsuse ja ainsaks koloonialisuse tunnuseks on mitme heiteava esinemine keha välispinnal. Kinnituv, koloonialine eluviis ja skeleti eritamise võime on teinud käsnad olulisteks rifiehitajateks, eriti geoloogilise ajaloo varasematel perioodidel.

Rühma tutvustuse koostas Heldur Nestor.

Porifera Grant, 1836

Käsnad