Kompaktse tüübi puhul kattis pehme keha basaalskeletti ühtlase liigendamatu kihina ning eritas skeletimaterjali ühtlaselt kogu basaalskeleti pinnal, mistõttu viimane kasvas ülespoole (paksenes), ilma et temasse oleks jäänud õõnsusi.
Põisja ehitustüübi puhul oli samuti tegemist kihikujulise, liigendamatu pehme kehaga, kuid see eritas skeletti kumerate plaatidena, mille vahele jäid isoleeritud läätsjad õõnsused – põiekesed. See võimaldas basaalsel skeletil sama materjali kulu juures kiiremini ülespoole kasvada.
Sublaminaarse tüübi puhul hakkas pehme keha alumine pind pisut sopistuma ja eritas skeletti korrustena, mis koosnevad korrapäratutest, kortsulistest laaminatest ja suhteliselt nõrgalt eristuvatest tulpadest. Tegemist oleks justnagu külgmiselt üksteisega kokkukasvanud põieplaadikestega.
Laminaarsed stromatoporaadid erinevad sublaminaarsetest selle poolest, et nende pehme keha sopistused ulatusid sügavamale skeletielementide vahele ja eritasid suhteliselt korrapäraseid laaminaid kahest küljest, nii alt kui pealt. Laaminad ja tulbad on korrapärased ja hästi diferentseerunud.
Võrelistel stromatoporaatidel on horisontaalsed skeletielemendid mitte plaatjad nagu laminaarsetel, vaid vardakujulised, mistõttu pehme keha sopistused ulatusid veelgi sügavamale võrelise skeleti sisemusse.
Ebakorrapäraste stromatoporaatide skelett koosneb suhteliselt paksudest, nõrgalt diferentseerunud korrapäratutest skeletielementidest, mis on omakorda poorse või võrkja mikrostruktuuriga. Nende vahel on kõverdunud käigud, mida mõõda pehme keha sopistused ulatusid sügavamale skeleti sisemusse.
Kihtpoorsed käsnad ehk stromatoporaadid (ka stromatopoorid, stromatoporoidid) on väljasurnud käsnarühm, kes elasid Ordoviitsiumi, Siluri ja Devoni ajastu meredes, kus nad sageli riffe moodustasid. Need on käsnad, kellel oli basaalne lubiskelett, mida kattis üliõhuke, kelmetaoline pehme kude, mille aluspinna sopistused ulatusid suuremal või vähemal määral skeletielementide vahelistesse õõnsustesse ja kasvatasid skeletti kiht-kihilt kõrgemaks. Sellest tulenebki rühma nimetus – kihtpoorsed (stromatoporaadid). Ühe sellise poorikihi kõrgus ulatub ligikaudu kümnendikuni millimeetrist, seetõttu saab stromatoporaatide siseehitust uurida vaid mikroskoobis, läbipaistvalt õhukeseks kulutatud preparaatide – õhikute abil. Ruumilise ettekujutuse saamiseks valmistatakse basaalskeletist tavaliselt kaks õhikut, üks risti ja teine paralleelselt toese pealispinnaga.
Oma basaalse lubiskeleti poolest sarnanevad stromatoporaadid kõige enam tänapäeval elavate korallkäsnadega, kuid erinevad oluliselt selle poolest, et neil puuduvad räniokised. Uuemate andmete järgi on siiski üksikutel Devoni ajastu stromatoporaatidel leitud ka okiseid, mis lubab kihtpoorsed paigutada sarnaselt korallkäsnadega päriskäsnade (klass Demospongia) hulka.
Stromatoporaadid on eranditult koloonialised organismid, kusjuures üksikisendid on oma individuaalsuse täielikult minetanud. Nende kivistised on plaadi-, mugula-, poolkera-, samba- või põõsakujulised. Sageli esinevad nad ülekasvudena teiste organismide toestel või kivisel aluspinnal ja on väga korrapäratu kujuga. Nende kivististe kõrgus on valdavalt 5-15 cm ja läbimõõt 8-20 cm, kuid esineb ka kuni meetrise läbimõõduga isendeid. Suurima teadaoleva eksemplari läbimõõt on ulatunud koguni 4 meetrini! Koloonialise, kinnituva eluviisi tõttu on stromatoporaadid olnud olulisteks rifiehitajateks, eriti Siluri ja Devoni ajastul. Nende toese pealispinnal esineb sageli koonilisi kühmusid – näsasid või tillukesi kõbrusid ja radiaalselt hargnevate tähtkanalite süsteeme ehk astroriise, mis kujutavad endast käsna viimakanaleid. Alumisel pinnal võib mõnikord näha kontsentrilisi kasvujooni.
Stromatoporaatide siseehitus koosneb ülipeenest skeletivõrgust, mille horisontaalseid elemente nimetatakse laaminateks ja vertikaalseid – tulpadeks (vt joonis). Skeletielementide vahele jääb avatud käikude süsteem, kus üsna selgesti eristuvad laiemad tähtkanalid ehk astroriisid. Stromatoporaatide sisestruktuur on üllatavalt mitmekesine, kuid selle juures eristatakse kuut skeletiehituse põhitüüpi: kompaktne, põisjas ehk vesikulaarne, sublaminaarne, laminaarne, võreline ehk retikulaarne ja ebakorrapärane ehk irregulaarne. Joonis näitab pehme keha (täpitatud) oletatavat paiknemist eri tüüpide puhul ja skeleti eritamise moodust.
Nimetatud ehitustüüpide olemasolu peegeldab evolutsioonilist tendentsi pehme keha aluspinna üha progresseeruvale sopistumisele, mis suurendas skeletti eritavat kehapinda – pinakodermi ja võimaldas organismil kiiremini merepõhjast kõrgemale kasvada, parandades sellega toitumistingimusi ning vähendades setete alla mattumise ohtu.