Putukad on selgrootute klassi ja lülijalgsete hõimkonda kuuluvad loomad, kelle iseloomulikeks tunnusteks on kitiinist välisskeleti, lülilise keha (pea, rindmik ja tagakeha), kolme paari lüliliste jalgade, liitsilmade ja ühe paari tundlate esinemine. Tiibade olemasolu põhjal saab putukaid jagada omakorda tiivututeks ja tiivulisteks.
Praeguseks teadaoleva miljoni liigiga on putukad kõige liigirikkam loomarühm Maal. Arvatakse aga, et kui kogu troopika rikkalik fauna jõutakse kunagi täielikult ära kirjeldada, siis võib see arv tõusta isegi kuni 10 miljonini.
Kirde-Šotimaalt Alam-Devoni Rhynie kriidikihtidest leitud hooghännaliste hulka kuuluv Rhyniella praecursor on traditsioonilise käsitluse järgi kõige vanem seni leitud putukas. Conrad Labandeira (Smithsoniani keskus, Washingtonis) ja tema kolleegide uurimus näitab, et putukate mitmekesistumine võis toimuda arvatust varem (Labandeira 2006) ning esmailmumine võis toimuda juba Hilis-Siluris magedaveelises keskkonnas. Hilis-Karbonis oli putukate fauna juba väga mitmekesine, sisaldades ka selliseid putukate seltse nagu kiilid ja ühepäevikulised. Permi ajastu lõpuks ilmusid juba enamik teadaolevatest putukate seltsidest. Mesosoikumi ja Kainosoikumi vältel kujunes taimede ja putukate vahel välja üksteisest sõltuv evolutsioneerumise suhe, seda eriti õistaimede ja putuktolmlejate ning võimalik, et ka ämblike ja kärbsete vahel. Miotseenis merevaigu sisse lõksu jäänud fossiilide karvad koos kahetiivaliste seltsi kuuluva Lutzomyia leidmisega arvatakse, et need vereimejad putukad toitusid imetajate verest juba 65-1,8 miljonit aastat tagasi (Penalver & Grimaldi 2006).
Fossiilseid putukaid võib leida Balti merevaigust, mille peamised leiukohad jäävad Leedu ja Kalingingradi rannikule. Eestis on merevaigu leiud väga harukordsed ning putukate fossiile neist seni avastatud ei ole.