selts

Eurypterida Burmeister, 1843

Meriskorpionid

Taksoni iseloomustus
By Obsidi♠nSoul Background Water_floor.jpg from: Dimitris Siskopoulos from Alexandroupolis, Greece (Own work Water_floor.jpg) [CC-BY-2.0 (http://creativecommons.org/licenses/by/2.0)], via Wikimedia Commons
Siluri ajastu meriskorpion Eurypterus on keskkonnas. Rekonstruktsioon: Wikimedia Commons, by Obsidian Soul.

Lõugtundlaseid (Chelicerata) esindavad Eestis meriskorpionid ehk erüpteriidid (Eurypterida) ja odasabaliste (Xiphosura) hulka kuuluv perekond Bunodes. Kuigi neid kutsutakse meriskorpionideks, elasid neist ainult kõige vanemad liigid soolastes meredes, enamus eelistas elupaigana magestunud laguune või järvi. Ning tegemist polnud ka päris skorpionidega. Meriskorpionidel oli lapik keha, mis koosnes kolmest osast: pearindmik, kaheteistkümnest lülist moodustunud tagakeha ning liikuv ogaga saba. Pearindmiku seljapoolel oli paar liitsilmi ja paar lihtsilmi, suu ja lõugtundlad asetsesid kõhupoolel. Pearindmikule kinnitusid lõugkobijad ja jalad, mida kasutati kõndimiseks ja ujumiseks. Madalas ja soojas vees elanud kiskjad ilmusid maakerale Ordoviitsiumi ajastul ja kadusid Vanaaegkonnas lõpus. Kuigi neid kutsutakse meriskorpionideks, elasid neist ainult vanimad soolases meredes, kuid hilisemad eelistasid elupaigana magestunud laguune või järvi. Ning tegemist polnud ka päris skorpionidega. Arvatakse, et mõned liigid võisid viibida lühiaegselt veest väljas õhu käes. Valdav enamus erüpteriide oli väheldane, alla 20am. Kuid mõned neist saavutasid aukartust äratavad mõõtmed. Saksamaalt leitud Jaekelopterus (pikkus 2.5 m) on kõige suurem lülijalgne, kes maakeral elanud.

Eesti aladelt on meriskorpione kogutud Siluri kivimitest, valdavalt Saaremaalt. Leitud on ka terveid skelette. Möödunud sajandi kolmekümnendatel korraldasid Ameerika teadlased kaks kivististe kogumisretke Saaremaale. Kaasa viisid nad rikkaliku saagi erüpteriide, mida uuritakse siiamaani. Kirjeldatud on pea kakskümmend erinevat liiki. Eestis on meriskorpionid looduskaitse all ja nende kogumine ilma loata on keelatud.

Valik taksonit käsitlevast teaduskirjandusest
Tetlie, O. E. 2007. Distribution and dispersal history of Eurypterida (Chelicerata). Palaeogeography, Palaeoclimatology, Palaeoecology 252, 557-574. DOI:10.1016/j.palaeo.2007.05.011
Tetlie, O. Erik 2006. Two new Silurian species of Erypterus (Chelicerata: Erypterida) from Norway and Canada and the phylogeny of the genus. Journal of Systematic Palaeontology 4, 4, 397-412. DOI:10.1017/S147720190600192
Tetlie, O. E. 2002. A new Baltoeurypterus (Eurypterida: Cheliverata) from the Wenlock of Norway. Norsk Geologisk Tidsskrift 82, 1, 37-44.
Kjellesvig-Waering, E. N. 1979. Eurypterids. Sveriges Geologiska Undersökning 73, 3, 121-136.
Kjellesvig-Waering, E. N. 1964. A synopsis of the Family Pterygotidae Clarke and Ruedemann 1912 (Eurypterida). Journal of Paleontology 38, 331–361.
Størmer, L 1934. Merostomata from the Downtonian sandstone of Ringerike, Norway. Skrifter Norske Videnskaps-Akad. Oslo 10, 1-125.
Bekker, H. 1925. Lühike ülevaade Eesti geoloogiast (Eozoiline ja paleozoiline ladekond). Eesti Loodus. Äratrükk koguteosest "Eesti", pp. 31-61.
Loading...
Klassifikatsioon
organismirühmBiota
riikAnimalia
hõimkondArthropoda
alamhõimkondChelicerata
ülemklassEuchelicerata
klassArachnida
Merostomata
Pycnogonida
Xiphosura
seltsEurypterida
alamseltsEurypterina
Stylonurina