Telodontide (Thelodonti) välisskelett koosnes soomuselaadsetest moodustistest, nn nahahammastest, suu oli pea eesääres ning silmad külgedel.
Erikilbiliste (Heterostraci) pead ja keha esimest osa kattis plaatidest rüü, keha tagumist osa ja saba katsid soomused.
Luukilbiliste (Osteostraci) pead kattis ühtlane kilp, silmad olid lähestikku seljapoolel. Silmade taga ja pea äärel olid tundeelundid, keha tagaosa oli kaetud soomustega.
Kilbitute (Anaspida) pead katsid väikesed plaadid, keha kõrged soomused. Suu oli pea eesääres kõhupoolel, silmad külgedel.
Lõuatud ehk agnaadid on primitiivsed kalalaadsed selgroogsed, kelle põhitunnuseks on lõualuude puudumine ja kõhrest sisetoes. Algelisematel lõuatutel olid rinnauimed ja sabauim. Väljasurnud lõuatud jagunevad: erikilbilisteks (heterostraagid), telodondid, luukilbilised (osteostraagid), kilbitud (anaspiidid) ja galeaspiidid. Esimesed lõuatud ilmusid Vara-Ordoviitsiumis, nende õitseaeg oli Siluri ja Devoni ajastul. Tänapäeva on jõudnud vaid vähesed lõuatud — sõõrsuused (pihkased ja silmud).
Maailma vanimate lõuatute ja ka selgroogsete hulka kuuluvad Arandaspis Austraaliast ja Sacabambaspis Boliiviast. Lõuatuid olid enamasti madalmerede asukad, nad toitusid vees olevast planktonist ja põhjamudast.
Siluri ajastu lõuatute suurus jäi enamasti vahemikku 7-40 cm. Mõned Devoni ajastu erikilbilised kasvasid aga enam kui 2 m pikkuseks. Eestist on leitud ka kõigi aegade suurima lõuatute perekonna Tartuosteus esindajate luuplaate.
Eesti Siluri ja Devoni settekivimitest võib leida kõikide väljasurnud lõuatute esindajaid v.a. galeaspiide. Tervete lõuatute leiud on Eestis väga haruldased, enamasti leitakse nende mikrojäänused ja üksikuid luuplaate või nende osi.
NB! Kõik lõuatute kivistised on Eestis looduskaitse all ning nende kogumiseks on vajalik Keskkonnaameti eriluba.
Teledont