alamklass

Rugosa Milne-Edwards et Haime, 1850

Rugoosid e sarvkorallid

Taksoni iseloomustus

Sissejuhatus

Määratlus ja asend eluslooduse süsteemis. rugoosid (Rugosa, rugose corals) ehk sarvkorallid ehk tetrakorallid  on väljasurnud alamklass (vahel ka selts) ainuõõsseid loomi, kes kuuluvad mereliste õisloomade e. korallide (Anthozoa) klassi. Korallpolüüpide siseõõs jaotus enamasti vaheseinte abil püstkambriteks ning suuava ümbritsesid kombitsad. Polüüp paiknes karikas ulatudes mõnel määral septide vahele ning toetudes taabulatele jt skeletielementidele. Rugooside kivististena säilinud lubiskelett on bilateraalsümmeetriline, kuue algsepti kõrvale tekkisid uued septid ainult neljas koralli perimeetri punktis. Septid on erineva pikkusega, kuid valdavalt kahes järgus – pikad ja lühikesed. Esinevad nii üksik- kui ka koloonialised korallid, mis väljast on kaetud epiteekaga. Rühmiti on olulised erikujulised taabulad, telgkompleks ning marginaariumi moodustavad põiskude ja ääris.

Leidumus üldse ja Eestis. Vanimad primitiivsed rugoosid on teada Eestist Haljala lademe alumisest osast, so Hilis-Ordoviitsiumi algusest. Teated Kesk-Ordoviitsiumi vanusega leidudest Põhja-Ameerika Black Riverist on kahtlased, kuid võimalikud. Hilisem areng toimus tõusude ja mõõnadega ning lõplik väljasuremine järgnes Permi ajastu lõpul.

Roll geoloogias. Kivististe kasutamine geoloogilistes uurimistes põhineb enamasti nende nn stratigraafilisel väärtusel. Rugoose kasutatakse selles rollis harva, sest nende levik on enamasti liiga tugevasti faatsiestest sõltuv ega sobi kokku detailstratigraafia vajadustega. Samas just seetõttu on nad head keskkonnatingimuste indikaatorid. Üksikkorallide skeleti ehituses on osalt hästi jälgitav isendiareng e. ontogenees, mis omakorda avab tee perekondade ja sugukondade fülogeneetiliste suhete uurimiseks. Viimane asjaolu muudab rugoosid väga heaks uurimismaterjaliks mitmesuguste evolutsiooniteooria erinevate aspektide selgitamisel.

Uurimismeetodid. Rugooside uurimisel tehakse läbi kolm etappi: 1. Väliskuju, rõõnestuse ja karika ning koloonia moodustumise viisi kirjeldus. See osa vaatlustest ei ole enamasti piisav korrektseks määranguks, kuigi teatud kogemustega paleontoloog on võimeline mõningaid liike õigesti määrama. 2. Siseehituse uurimine rist- ja pikiõhikute või nn piilide abil. Ontogeneesi uurimine vajab õhikute (piilide) seeriaid (on tehtud 20-30 piili ühest 5 cm kõrgusest korallist), mis võimaldavad detailselt jälgida skeleti kasvu ja muutusi koralli eluaja vältel. Õhikud võimaldavad enamatel juhtudel anda liigi täpse määrangu. 3. Mikrostruktuuri uuringud, milleks tehakse vastavad õhikud või piilid. Need vahepeal väga populaarsed uuringud on viimasel kümnendil vähem leidnud pooldamist, kuivõrd on selgunud mõnede mikrostruktuuri tüüpide sekundaarne (ümberkristallisatsioonist tingitud) iseloom.

Eluviis

Rugooside eluviisi ja ökoloogiliste nõudmiste interpreteerimine tugineb eeskätt aktualismi printsiibist lähtuvale võrdlusele retsentsete korallidega ning elukoha faatsiesi iseloomustavatele andmetele, mida on võimalik saada koralle sisaldavate kivimite igakülgse uurimise teel. Tänastes meredes elavad õisloomad arenevad moondega, nende vastne (plaanula) on vabalt ringi ujuv ja tagab täiskasvanult sessiilsete korallide küllalt kiire levimise hoovuste kaasabil. Toitumisviisilt on korallid filtraatorid, kes püüavad kombitsatega detriiti ja muud söödavat põhjalähedasest veekihist.

Tulenevalt võrdlustest retsetsete korallidega jm andmetega võib järeldada, et enamus rugoose elasid soojades madalmeredes suhteliselt hapnikurikkas ja liikuvas vees. Kuivõrd rugoosid sageli kinnituvad põhjale (Tryplasma), siis eelistavad nad jämedamateralist põhjasetet, kuid mõned on arendanud välja ka laiad alused (Schlotheimophyllum) mudasel põhjal stabiilseks püsimiseks. Kuid on ka vabalt põhjal lebavaid vorme, mis hoidmaks suuava mudast väljas kasvavad vastavalt kõveraks.

Tavaliselt leiduvad kõige jämedateralistes setetes suuremad sarvkorallid (Grewingkia) ja ka suured tihedad kolooniad (Entelophyllum), kuna sügavamal savikamatel põhjasetetel esinevad sagedamini väiksemõõdulised korallid (Rhegmaphyllum) või põõsasjad kolooniad (Palaeophyllum). Ordoviitsiumi ja Siluri meredes on riffimoodustused enamasti nü mitme riffemoodustavate organismide, nagu tabulaadid, stromatopoorid, rugoosid ja vetikad kooselu tagajärg, Devonist on teada ka ehtsaid korallriffe, mis ei tähenda, et koos korallidega ei esine muid organisme.

 

 

Valik taksonit käsitlevast teaduskirjandusest
Kazantseva, E. S. 2023. Co-Growth in Rugosa: Types, Morphology, Special Features and Origin. Paleontological Journal 57, 9, 931-1042. DOI:10.1134/S003103012309006X
Vinn, O., Wilson, M. A., Madison, A., Kazantseva, E., Toom, U. 2022. First symbiotic association between hederelloids and rugose corals (latest Silurian of Saaremaa, Estonia). Palaios 37, 7, 368-373. DOI:10.2110/palo.2022.005
Vinn, O., Ernst, A., Wilson, M., Toom, U. 2021. Intergrowth of bryozoans with other invertebrates in the Late Pridoli of Saaremaa, Estonia. Annales Societatis Geologorum Poloniae 91, 2, 101-111. DOI:10.14241/asgp.2021.04
Kazantseva, E. S. 2021. Pseudocolonies of Silurian Rugoses Microplasma schmidti Dybowski from Estonia: Morphology and Origin. Paleontological Journal 55, 5, 469-476. DOI:10.1134/S0031030121050075
Vinn, O., Toom, U. 2017. Early symbiotic rugosan endobionts in stromatoporoids from the Rhuddanian of Estonia (Baltica). Lethaia 50, 2, 237-243. DOI:10.1111/let.12190
Vinn, O., Liang, K., Toom, U. 2017. Endobiotic rugose coral symbionts in Silurian tabulate corals from Estonia (Baltica). Palaios 32, 3, 158-165. DOI:10.2110/palo.2016.084
Vinn, O., Ernst, A., Toom, U. 2017. Rare rugosan-bryozoan intergrowth from the Upper Ordovician of Estonia. Carnets de Géologie 17, 7, 145-151. DOI:10.4267/2042/62664
Kershaw, S., Mõtus, M.-A. 2016. Palaeoecology of Corals and Stromatoporoids in an Upper Silurian Biostrome in Estonia. Acta Palaeontologica Polonica 61, 1, 33-50. DOI:10.4202/app.00094.2014
Vinn, O., Wilson, M. A. 2016. Symbiotic interactions in the Silurian of Baltica. Lethaia 49, 3, 413-420. DOI:10.1111/let.12158
Jarochowska, E., Hierl, F., Vinn, O., Munnecke, A. 2016. Reducing taxonomic noise in problematic fossils: revision of the incertae sedis genus Allonema based on shape analysis. Bulletin of Geosciences 91, 1, 97-110. DOI:10.3140/bull.geosci.1588
Vinn, O., Ernst, A., Toom, U. 2016. Earliest symbiotic rugosans in cystoporate bryozoan Ceramopora intercellata Bassler, 1911 from Late Ordovician of Estonia (Baltica). Palaeogeography, Palaeoclimatology, Palaeoecology 461, 140-144. DOI:10.1016/j.palaeo.2016.08.016
Vinn, O., Wilson, M. A., Toom, U., Mõtus, M. 2015. Earliest known rugosan-stromatoporoid symbiosis from the Llandovery of Estonia (Baltica). Palaeogeography, Palaeoclimatology, Palaeoecology 431, 1-5. Elsevier BV. DOI:10.1016/j.palaeo.2015.04.023
Vinn, O., Mõtus, M.-A. 2014. Endobiotic Rugosan Symbionts in Stromatoporoids from the Sheinwoodian (Silurian) of Baltica. PLOS ONE 9, 2, 1-7. Public Library of Science (PLoS). DOI:10.1371/journal.pone.0090197
Vinn, O., Wilson, M. A. 2012. Encrustation and bioerosion on late Sheinwoodian (Wenlock, Silurian) stromatoporoids from Saaremaa, Estonia. Carnets de Géologie 12, 2, 183-191. DOI:10.4267/2042/47551
Mõtus, M.-A., Hints, O. (eds) 2007. 10th International Symposium on Fossil Cnidaria and Porifera. Excursion B2: Lower Paleozoic geology and corals of Estonia. Excursion Guidebook. pp. 1-64. Institute of Geology at Tallinn University of Technology.
Jeppsson, L., Calner, M., Eriksson, M. 2005. Locality descriptions. Sveriges Geologiska Undersökning, Rapporter och Meddelanden 121, 22-47.
Neuman, B. E. E. 2003. The new early Palaeozoic rugose coral genera Eurogrewingkia gen. nov. and Fosselasma gen. nov.. Proceedings of the Estonian Academy of Sciences. Geology 52, 4, 199-212. DOI:10.3176/geol.2003.4.02
Johannessen, W. H. 1999. Nyhamnia n. gen., a new monotypic cystiphyllid rugose coral genus from the Lower Silurian of Gotland. GFF 121, 4, 333-335. DOI:10.1080/11035899901214333
Johannessen, W. 1998. Silurian dissepimentate cystiphyllid rugose corals from Baltoscandia. Doctor scient thesis in palaeontology/historical geology. Geological Institute, University of Bergen, pp. 1-34. Geological Institute, University of Bergen.
Johannessen, W. H. 1998. Two species of the operculate rugose coral genus Rhizophyllum from Ludlovian beds on Gotland. GFF 120, 1, 1-16. DOI:10.1080/11035899801201001
Neuman, B. E. E. 1997. Aspects on life strategies of the Upper Ordovician rugose coral Bodophyllum duncanae (Spjeldnæs, 1961) from the Oslo Region. Coral Research Bulletin 5, 197-201.
Weyer, D. 1997. Lambelasma balticum n. sp. (Anthozoa, Rugosa) aus einem baltoskandischen Oberordoviz-Geschiebe. Berliner Beiträge zur Geschibeforschung 43-50.
Johannessen, W. H. 1995. Nanophyllum, a new monotypic rugose coral genus from the Lower Silurian of Gotland. GFF 117, 1, 53-55. DOI:10.1080/11035899509546197
Johannessen, W. H. 1995. Species of the Silurian operculate rugose coral genera Araeopoma and Rhytidophyllum. GFF 117, 1, 31-41. DOI:10.1080/11035899509546194
Neuman, B. E. E. 1993. Taxonomic reliability of morphological structures in rugose corals. Courier Forschungsinstitut Senckenberg 164, 119-125.
Weyer, D. 1993. Lambelasma carinatum, eine neue Rugose Koralle aus dem Mittel-Ordoviz von Estland. Abhandlungen und Berichte für Naturkunde 16, 70-77.
Johannessen, W. H. 1993. Species of the Silurian operculate coral genus Goniophyllum. GFF 115, 2, 119-143. DOI:10.1080/11035899309452743
Jell, J. S., Sutherland, P. K. 1990. The Silurian rugose coral genus Entelophyllum and related genera in northern Europe. Palaeontology 33, 4, 769-821.
Neuman, B. E. E. 1988. Some aspects of life strategies of Early Palaeozoic rugose corals. Lethaia 21, 2, 97-114. DOI:10.1111/j.1502-3931.1988.tb02061.x
Scrutton, C. T. 1988. Amural arachnophyllid corals from the Silurian of the North Atlantic area. Palaeontology 32, 1, 1-53.
Neuman, B. E. E. 1986. Rugose corals from the Upper Ordovician erratic boulders of Öland. GFF 108, 4, 349-365. DOI:10.1080/11035898609454725
Kato, M., Ezaki, Y. 1986. Rugose corals from the Upper Silurian of Scania, Sweden. Journal of the Faculty of Sciences, Hokkaido University 21, 4, 483-504.
Weyer, D. 1985. Dybowskinia rakverensis, a new lambelasmatid coral (Rugosa) from the Middle Ordovician of Estonia. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Geoloogia / Известия Академии наук Эстонской ССР. Геология 34, 4, 130-132. DOI:10.3176/geol.1985.4.02
Weyer, D. 1984. Lambelasma narvaense, a new rugose coral from the Middle Ordovician of Estonia. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Geoloogia / Известия Академии наук Эстонской ССР. Геология 33, 3/4, 92-95. DOI:10.3176/geol.1984.3/4.01
Neuman, B. E. E. 1983. Origin and early evolution of rugose corals. Palaeontographica Americana 54, 119-126.
Weyer, D. 1983. Lambelasma-Arten (Anthozoa, Rugosa) aus dem baltoskandischen Mittelordoviz. Freiberger Forschungsheft C384, 7-19.
Hill, D. 1981. Rugosa and Tabulata. Volume 1. Treatise on Invertebrate Paleontology. Part F. Coelenterata. Supplement 1, pp. F1-F378. he Geological Society of America and The University of Kansas.
Brood, K. 1981. Vattenfall project-international cooperation in paleontology. Fauna och flora 76, 119-128.
Brood, K. 1981. Hirnantian (Upper Ordovician) Bryozoa from Baltoscandia. Recent and Fossil Bryozoa: Papers Presented at the 5° International Conference on Bryozoa, pp. 19-27. Olsen & Olsen.
Weyer, D. 1979. Revision von Tryplasma praecox Kaljo, 1957 (Anthozoa, Rugosa; Mittelordoviz, Estnische SSR). Abhandlungen und Berichte für Naturkunde Vorgeschichte 12, 2, 26-33.
Weyer, D. 1978. Die aelteste Rugose Koralle Europas (Primitophyllum Kaljo 1956, Mittelordoviz). Wissenschaftliche Beiträge der Martin-Luther-Universität Halle-Wittenberg 30, 51-77.
Neuman, B. 1975. New lower Palaeozoic streptelasmatid corals from Scandinavia. Norsk Geologisk Tidsskrift 55, 4, 335-359.
Fedorowski, J., Gorianov, V. B. 1973. Redescription of teracorals described by E. Eichwald in "Palaeontology of Russia". Acta Palaeontologica Polonica 18, 1, 3-70.
Weyer, D. 1973. Über den Ursprung der Calostylidae Zittel 1879 (Anthozoa Rugosa, Ordoviz-Silur). Freiberger Forschungsheft C282, 23-87.
Weyer, D. 1972. Rugosa (Anthozoa) mit biformen Tabularium. pp. 439-463.
Kaljo, D. (ed) 1970. The Silurian of Estonia. pp. 1-343. Valgus.
Neuman, B. 1969. Upper Ordovician Streptelasmatid Corals from Scandinavia. Bulletin of the Geological Institutions of the University of Uppsala 1, 1, 1-73.
Ivanovskiy, A. B. 1969. Korally semejstv Tryplasatidae i Cyathopylloididae (rugozy). pp. 1-108. Nauka.
Neuman, B. 1968. Two new species of Upper Ordovician rugose corals from Sweden. GFF 90, 2, 229-240. DOI:10.1080/11035896809451886
Sytova, V. A. 1968. Tetracorals of Skala and Borchov Stages from Podolia. Silurian-Devonian faunas from Podolia, pp. 51-64.
Neuman, B. 1967. The coral genus Coelostylis. GFF 88, 4, 453-461. DOI:10.1080/11035896709455502
Ivanovskiy, A. B. 1965. Drevnejšie rugozy. pp. 1-152. Nauka.
Spjeldnaes, N. 1964. Two compound corals from the Tretaspis beds of the Oslo-Asker District. Norsk Geologisk Tidsskrift 44, 1, 1-10.
Kaljo, D., Klaamann, E., Nestor, H. 1963. Features in common in the Ashgillian coral and stromatoporoid fauna of Estonia and Norway. ENSV TA Geoloogia Instituudi Uurimused XIII, 75-81.
Ivanovskiy, A. B. 1963. Rugozy ordovika i silura Sibirskoj platformy. pp. 1-158. Izdaterl'stvo Akademii Nauk SSSR.
Strelnikov, S. I. 1963. On the microstructure of the septal apparatus in some Silurian tetracorals. Paleontologicheski Zhurnal 3, 10-17.
Kaljo, D. L. 1961. Some additional data on the study of Ordovician streptelasmids in Estonia. ENSV TA Geoloogia Instituudi Uurimused VI, 51-67.
Kaljo, D. L. 1960. On some problems of the development of Ordovician tetracorals. ENSV TA Geoloogia Instituudi Uurimused V, 245-258.
Kaljo, D. L. 1958. On the taxonomy of the genus Streptelasma Hall and a description of some new rugose corals. ENSV TA Geoloogia Instituudi Uurimused II, 19-26.
Kaljo, D. L. 1958. Some new and little-known Baltic Tetracorals. ENSV TA Geoloogia Instituudi Uurimused III, 101-123.
Reiman, V. M. 1958. New rugose corals from upper Ordovician and Llandoverian deposits of Baltic. ENSV TA Geoloogia Instituudi Uurimused II, 33-47.
Kaljo, D. L., Reiman, V. M. 1958. Two new species of Calostylis from the Llandovery of Estonia. ENSV TA Geoloogia Instituudi Uurimused II, 27-31.
Kaljo, D. 1957. The Baltic Ordovician and Llandoverian Codonophyllacea. Loodusuurijate Seltsi Aastaraamat 1957, pp. 153-168. Loodusuurijate Selts Eesti NSV Teaduste Akadeemia juures.
Kaljo, D. L. 1956. Rody Primitophyllum gen. nov. , Leolasma gen. nov.. Trudy VSEGEI 12, 35-37. Gosgeoltehizdat.
Kaljo, D. L. 1956. On the streptelasmide rugose corals of the Ordovician of East Baltic. ENSV TA Geoloogia Instituudi Uurimused I, 68-73.
Reiman, V. M. 1956. Semejstvo Cyphophyllidae Wedekind, 1927. Trudy VSEGEI 12, 37-39. Gosgeoltehizdat.
Kaljo, D. 1956. Balti Ordoviitsiumi ja Llandovery rugoosid, nende levik ja arenemine. pp. 1-250. Tartu Riiklik Ülikool.
Wedekind, R. 1927. Die Zoantharia Rugosa von Gotland (bes. Nordgotland). Nebst Bemerkungen zur Biostratigraphie des Gotlandium. Sveriges Geologiska Undersökning 19, 1-94.
Bekker, H. 1925. Lühike ülevaade Eesti geoloogiast (Eozoiline ja paleozoiline ladekond). Eesti Loodus. Äratrükk koguteosest "Eesti", pp. 31-61.
Dybowski, W. 1874. Monographie der Zoantharia sclerodermata rugosa aus der Silurformation Estlands, Nord-Livlands und der Insel Gotland, nebst einer Synopsis aller palaezoischen Gattungen dieser Abtheilung und einer Synonymik der dazu gehörigen, bereits bekannten Arten. Archiv für die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands 5, 3, 257-414. Heinrich Laakmann.
Dybowski, W. N. 1874. Monographie der Zoantharia sclerodermata rugosa aus der Silurformation Estlands, Nord-Livlands und der Insel Gotland (Fortsetzung). Archiv für die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands 5, 4, 415-531. Druck von Heinr. Laakmann.
Dybowski, W. 1873. Monographie der Zoantharia sclerodermata rugosa aus der Silurformation Estlands, Nord-Livlands und der Insel Gotland, nebst einer Synopsis aller palaezoischen Gattungen dieser Abtheilung und einer Synonymik der dazu gehörigen, bereits bekannten Arten. pp. 1-160. Heinrich Laakmann.
Kjerulf, T. 1865. Veiviser ved geologiske excursioner i Christiania Omegn med et Farvetrykt Kart or Flere Traensit. Universitätsprogram for andet Halvaar 1865. pp. . Brøgger & Christie's Bogtrykkeri.
Eichwald, E. 1861. Paleontologiâ Rossii. Drevnij period. II. Fauna grauvakkovoj, gornoizvestkovoj i medistoslancevatoj formacij Rossii. pp. 1-521. R. Golike (former Ya. Ionsona).
Eichwald, E. 1860. Lethaea Rossica ou Paléontologie de la Russie. Premier volume. Ancienne Période en deux sections. pp. XIX+1–1657. E. Schweizerbart. DOI:10.5962/bhl.title.52391
Eichwald, E. 1856. Beitrag zur geographischen Verbreitung der fossilen Thiere Russlands. Alte Periode. (Fortsetzung). Bulletin of the Moscow Society of Naturalists. Geological series 29, 1, 88-127.
Hisinger, W. 1837. Lethaea Suecica seu Petrifacta Sueciae, iconibus et characteribus illustrata. pp. 1-124, Suppl. 1-17.
Leitud liigid
9. Araeopoma elongatum Lindström, 1882 | Llandovery→Wenlock
10. Araeopoma prismaticum (Lindström, 1868) | Llandovery→Wenlock
13. Bighornia orvikui Kaljo, 1960 | Ülem-Ordoviitsium
15. Bodophyllum euthum Neuman, 1969 | Ülem-Ordoviitsium
16. Bodophyllum oilense Neuman, 1969 | Ülem-Ordoviitsium
17. Bodophyllum osmundense Neuman, 1969 | Ülem-Ordoviitsium
18. Borelasma crassitangens Neuman, 1969 | Ülem-Ordoviitsium
Loading...
Klassifikatsioon
organismirühmBiota
riikAnimalia
hõimkondCnidaria
klassAnthozoa
alamklassHexacorallia
Octocorallia
Rugosa
seltsCystiphyllida
Stauriida
alamklassScleractinia
Tabulata
See also